Mis ja milleks – omavalitsuste finantsautonoomiast

Priit Kärsna, Vigala vallavanem
“Raplamaa Sõnumid” 08.05.13
Alates 2011.a lõpust, kui Raplamaa omavalitsused tegid pöördumise “Eesti vajab riigireformi”, on räägitud üha enam ka omavalitsuste finantsautonoomiast, mis oli üks peamisi teemasid ka 2012.a valdade ja linnade üldkogul. Mis on selle mõiste sisu?

Plaanide elluviimiseks kulub raha, aega ja inimtööjõudu. Keskvalitsuse tasandil räägitakse sageli tulu- ja kuluministeeriumistest. Rahandusministeerium on kahetsusväärselt kujunenud kogu Eesti elu kujundavaks ministeeriumiks ehk meil on raha võim, kuigi tegemist peaks olema hoopis sisuministeeriumite abiministeeriumiga. Rahandusministeeriumi suva on kujundanud oluliselt ka omavalitsuste finantsreegleid ja rahastamist. Kui omavalitsus oleks ka sisuliselt omavalitsus, siis peaks ta korraldama kohalikku elu oma territooriumil ise, otsustades selleks ise rahaliste vahendite kogumise ja kasutamise. Täna on omavalitsuse kontrolli all aga vaid murdosa tuludest.
Täna saab enamik omavalitsusi riigieelarvest abi tasandusfondi näol. Kui abi saaks mõni omavalitsus, oleks fondi nimetus loogiline. Kui abi saab aga enamus, on midagi valesti. Palgatulust laekub täna omavalitsuste eelarvesse 11,57%. Tegemist on aga numbriga, mida keskvalitsus võib lihtsalt sõrmenipsuga muuta, nagu juhtus 2009.a. Et toona omavalitsuste rahakotist tehtud vanas rahas ligi miljardi (!) kroonine kärbe (tulumaksu osas 300 miljonit, tasandusfondi osas 300 miljonit ja teehoiuvahendeid 350 miljonit) omavalitsuste arvelt oleks jokk, loetleti üle ka omavalitsuste kohustused, mida ei pidanud enam seetõttu täitma. Omavalitsustel ei olnud reaalselt võimalik neid tegevusi ära jätta ja täna ei taha keskvalitsus isegi meenutada, mis tegevused lubati kokku tõmmata (kuna tulubaasi pole taastatud, siis ei peaks nende kohustustega ka täna tegelema). Maamaks on 100% omavalitsuste eelarvesse laekuv maks, kuid ka siin on omad “agad”. Nimelt teeb keskvalitsus maaomanikele erinevaid maksusoodustusi, mis kompenseeritakse omavalitsustele aga ainult osaliselt e soodustusi tehakse võõra rahakoti arvelt.

Kui üle riigi rahastatakse teehoidu kütuseaktsiisi arvelt, siis omavalitsuste teede osas väidetakse täna endiselt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist, et aktsiis ei peagi minema teede hooldamiseks ja üleüldse on tore, et omavalitsustele üldse teehoiuks abi antakse ning me peaksime raha ise mujalt juurde leidma. Huvitav kust küll? Haridusrahade juures on aga keskvalitsus läinud äärmuseni, kus koolipidajatele on ette kirjutatud, kuidas täpselt on haridusministeerium raha sahtlitesse jaganud e näiteks põhikooliõpetajate, gümnaasiumiõpetajate ja koolijuhtide palgaraha ristkasutus on tabu. Kui keskvalitsus paneb igale rahasummale sildi külge, milleks siis üldse kohapeale omavalitsust vaja on? Töö võiks teha ka robot. Uutest omavalitsustele kohustusi panevatest seaduseelnõudest võime aga ikka ja jälle seletuskirjadest lugeda, et “eelnõuga omavalitsustele kulusid ei kaasne” e asjad saavad ikka ja jälle korda võluvitsa väel.

Üleriigilise planeeringu “Eesti 2030” peamine eesmärk on “tagada elamisvõimalused igas Eestimaa paigas”. Selle ambitsioonika eesmärgi täitmiseks on vältimatu omavalitsustele tegeliku võimu andmine. Missugune võiks välja näha finantsautonoomia?

Üksikisiku tulumaks ja maamaks tuleb ümber kujundada kohalikeks maksudeks, st maksud määraks lubatud vahemikes omavalitsus ning riik ei saaks maksudesse sekkuda hetkeotsustega. Maamaksu osas võib riik omanikele kasvõi piiramatult luua uusi soodustusi eeldusel, et laekumata tulud omavalitsustele 100% kompenseeritakse, ehk kes teeb kingitusi/soodustusi, maksab ise nende eest. Teehoiukulude puhul on loogiline, et nii riigiteid kui ka vallateid rahastatakse kütuseaktsiisist ühtsetel alustel ja kogu kogutav mootorsõidukiaktsiis kasutataks tee, mitte eelarve lappimiseks. Tasandusfond peaks olema arvestuslik, mitte poliitiline ja tasandama vähemuse (mitte enamuse) eelarveid.

On loogiline, et omavalitsused peaks tegelema ettevõtlusega (nii tingimuste loomisega eraettevõtetele kui ka ise ettevõtluses osalemisega) ja olema võimelised oma eelarvest hoidma korras tegevuseks vajalikku kinnisvara (koolid, lasteasutused jne). Täna selleks aga omavalitsuste eelarves vahendid puuduvad. Erinevalt Soomest, kus valdadele kuulub suur hulk maad ning vallad ise tegelevad ettevõtlusega, on Eesti riigis tõsine hirm, kui omavalitsusel on vaja üle anda kasvõi väike maalapp. Nimetatud kohustuste täitmiseks saaks omavalitsuse tulubaasi lisada näiteks proportsionaalselt elanike arvuga osa laekuvast käibemaksust nagu on pakkunud arvamusavaldustes välja ka Hardo Aasmäe. Täna aga on näiteks seoses elektrihinna tõusuga keskvalitsus taganud endale kopsakad lisatulud, omavalitsustele on jäänud aga ainult kulud.

Täna laekub vallaeelarvetesse osa tulusid läbi toetusfondi – need on sihtotstarbelised rahad haridustoetusteks, toimetulekutoetusteks, sotsiaaltoetusteks (nt koolitoit), kultuurivaldkonna toetusteks. Minu arvates on mõistlik, et sellised toetused põhinevad mudelitel ja arvestavad seetõttu ka inflatsiooni, kuid parima tulemuse saamiseks ei ole mõistlik omavalitsustele rida-realt ette kirjutada, kuidas igat eurot kasutada, see pole mudelite mõte. Samas välistaks mudelid olukorra, kus juba mitmendat aastat pole koolitoidutoetus muutunud (euro ju hinda ei tõstnud).

Meil on ühelt poolt vaene riik ja teiselt poolt mitmetes valdkondades toimub raha põletamine. Sellega seoses on minu arvates äärmiselt oluline kogu riigis leppida kokku prioriteedid, vaadata üle, mida me saame endale lubada ja mida mitte. Ma saan aru, et valitsuspoliitikud vaatavad oma tegevusi koalitsioonilepingu ja valimiste kontekstis, aga tühja mulli ajamisele pole õigustust. Kui meie riigi eesmärk on “elu igas Eestimaa paigas”, tuleb selle eesmärgi täitmisse ka tegelikult panustada või asendada see eesmärk jõukohasega.

Lõpetan tsitaadiga Hardo Aasmäe artiklist, mis näitab ilmekalt, et tänane rahandusministeeriumi juhtroll Eesti asja ajamisel viib meid ühelt poolt tupikusse, aga teiselt poolt võib osutuda võtmeks pöördelisteks muutusteks:

“Pärast I ilmasõda räägiti legendi Niels Bohrist. Sõjast purustatud Euroopa ei tahtnud maksta füüsika alusuuringute eest. Bohr kutsus oma laboratooriumi töötajad kokku ja ütles: „Härrased, meil puudub raha. Aeg on mõtlema hakata.” Meilgi on see aeg saabunud.”