Alkoholi testostlemine Raplamaal 2019

Juuni teisel poolel, peale jaanipäeva, külastasime Rapla Gümnaasiumi äsja lõpetanud õpilase Robertiga (19 a.) Rapla maakonna müügikohti eesmärgiga kaardistada olukorda, mil määral küsitakse alkoholi ja tubakatooteid ostes noorelt dokumenti. Tegevus on Rapla maakonna tervise ja turvalisuse tegevuskava osa ning toimus turvalisuse nõukogu ning Rapla politseijaoskonna teadmisel ja heakskiidul.Kindlasti on hulk inimesi, kes tunnevad siirast rõõmu, et õlu on nüüd paarkümmend eurosenti ja viin lausa euro kolmkümmend seitse odavam, ent tervise seisukohast on siiski oluline alkoholi ja tubakatoodete kättesaadavust võimalikult piirata ning parimateks meetmeteks on näiteks vanusepiirang, hind, kellajalised piirangud ja reklaami piirang. Kuna tegemist on väga tervist kahjustavate ainetega (mis paraku on küll legaalsed), tuleb inimesi iseenda eest siiski kaitsta.

20. juunil oli TRE raadios eetris tervisesaade, kus seekord „kaagutasime enne munemist“ ehk siis rääkisin testostlemisest avalikult enne aktsiooni. Ikka selle pärast, et valmisolek oleks seal, kus see peab olema.

Testostlemise aktsioon ise nägi välja selline, et 19-aastane noomees üritas osta ühe pudeli õlut (kioskist tubakatoodet) ja kui toode lasti läbi kassa ja kui müüja dokumenti ei küsinud, oli test ebaõnnestunud. Kui dokumenti küsiti müüja poolt, pakkus noor kõigepealt õpilaspiletit ja seejärel nõudmise peale ID-kaarti. Peale testi suhtlesin mina, täiskasvanu ja testostlemise eest vastutaja, müüjaga (vahel tuli kohale ka juhataja) ning tänasin testi läbinuid või siis kui testi ei läbitud, rääkisime tekkinud olukorrast veidi tõsisemalt. Kuigi ühes poes müüja krapsas kohe kassa tagant püsti ja hakkas lahkuma kodu suunas arvates, et ta on koheselt lahti lastud, oli testi läbiviimine ikkagi sõbralik, sest meie eesmärk ei olnud kedagi karistada või häbistada, vaid olukorda kaardistada. Seetõttu me ei anna ka ettevõtjatele konkreetset tagasisidet, vaid tõenäoliselt ebaõnnestunud kohtades toimub mõne aja pärast järelostlemine.

Oli hea meel, et 38-st müügikohast läbis testi positiivselt 28 (74%). Paraku ei läbinud testi 10 müügikohta (26%). Võrreldes aastaga 2016 oli olukord siiski oluliselt parem. Tol aastal küsiti 42-st müügikohast dokumenti 15-s (36%) ja ei küsitud 27-s (64%). Sügisel 2016 järelostlemisel oli olukord trastiliselt parenenud – dokumenti küsiti 64% müügikohtadest ja ei küsitud 36% juhtudest.
Maakonna turvalisuse nõukoguga tegime 20. juunil väikese ennustusvõistluse. Peab mainima, et kõige optimistlikumad ja ka selle ennustusvõistluse võitjad pakkusidki 70% positiivsete testide kasuks ja võitjad olid Indrek Kullam Kehtna vallvanem ja siinkirjutanu. Olgem positiivsed!

Peamised argumendid dokumendi mitteküsimisel:
„Tavaliselt ma küsin kogu aeg“. Ja see päev oli täiesti tavaline, aga ei küsitud…
„Ma nägin, et ta on täisealine“. Mõni müüja peab ennast selgeltnägijaks.
Selgelt tuli välja, et noored asendusmüüjad (suvised) ei julge/ei oska eakaaslastelt küsida dokumenti.
Suviseid asendusmüüjaid ei olnud ka piisavalt instrueeritud, võin öelda nähtu põhjal – kuidas ikkagi käituda ostjaga, olgu ta siis noor või vana.

Müüjaga, kes kolm aastat tagasi oli ühes suures poes kassas ja tookord testi ei läbinud ja nüüd olles väikeses tanklas kassas ning käitudes igati korrektselt, tuli jutuks ka see eelmise korra valus lugu. Ta ütles, et kuigi vanuse arvutus on ju tegelikult lihtne, ei suuda sa, kui oled pika päeva kassas istunud, oma nimegi meenutada, rääkimata käigu pealt vanuse arvutamisest. Ma täiesti usun seda, piisab vaadata kassapidajaid päeva lõpus. Kuidas müüjaid aidata? Võiks ju olla kassaaparaadil väike abimees, mis aitab meenutada vanusepiiri tänasel päeval.

Samas ikkagi näiteks Coopi ketis küsiti kõikides poodides (12 poodi!) dokumenti – 100%. Tegemist on siis ju ikkagi kultuuri küsimusega. Väga kehvast kukkus välja tanklates, kus enamuses (õnneks mitte kõigis) ei pööratud noorele tähelepanu. Tanklas ongi keeruline – ühe silmaga vaatad, ega mustlane ei varasta suveniire, teise käega keerad kabanossi, kolmanda silmaga vaatad, kas kohvimasin töötab jne. Rahvast on tanklates alati ja igasugust. Ja ka noori, kes võivad tekkinud olukorda ära kasutada.

Miks me teeme üldse selliseid aktsioone? Võib ju öelda, et kui noor tahab, siis ta saab selle pudeli ikka kuskilt kätte. Jah, võimalik, ent samas noore loomuses ongi piire katsetada ning kui piirid peavad, siis on tegevused, mis ei ole noortele mõeldud ja mis nende tervist kahjustavad, oluliselt raskemad teostada ja üldjuhul jäävadki teostamata. Mida tervist toetavam on keskkond, seda lihtsam on teha tervislikke valikuid – ja nii lihtne see ongi. Seaduseid tehakse mingitel kindlatel põhjustel ja seadused on täitmiseks.