Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Tanel Viks tervitus Eesti Vabariik 106. aastapäevaks
22. veebruaril toimus Märjamaa rahvamajas Raplamaa Omavalitsuste Liidu ja Eesti Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupi pidulik tänugala „Raplamaa Tänab“, mis sai piduliku alguse Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Tanel Viks avakõnega.
“Lugupeetud külalised!
Täna oleme kogunenud siia tähistamaks peatselt saabuvat Eesti Vabariigi aastapäeva. Iseolemine nii väikse rahvaarvuga riigil ei ole just tavapärane. Aga me olime siin, oleme siin ja jääme siia.
Vahel on ka öeldud, et see on ime. Ma ei tahaks selle väitega nõustuda. Imed juhtuvad meist sõltumatult. Ma usun, et soovitud tulemuse saavutamiseks on Eesti rahvas meie ajaloos õigetel hetkedel midagi teadlikult teinud. Me oleme püüdnud juhtida protsesse meile soovitud suunas mitte jäänud ootama imesid.
Oleme ajaloos oskuslikult ära kasutanud meile avanenud ajaaknad olgu see siis eelmise sajandi alguses, kui Eesti Vabariik loodi aga ka siis, kui jõudsime üle 30 aasta tagasi Eesti Vabariigi taastamiseni. Ka 2004 aastal, kui Eesti võeti NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Ei ole vaja just palju fantaasiat, et ette kujutada milline võiks olla meie rahva saatus siis, kui me oleks kakskümmend aastat tagasi jäänud rippuma ida ja lääne vahele.
Samal 2004 aastal on Ashton Kutcher lavastanud filmi „Liblika puudutus“. Mängitakse läbi ühte ja sama situatsiooni, pendeldatakse korduvalt oleviku ja mineviku vahel, kuid möödanikus muudetakse ühte väikest, esmapilgul isegi ebaolulist detaili. Kui peategelane järjekordselt olevikku naaseb, on minevikus tehtud teistsuguse otsuse tagajärjel uues olevikus ettearvamatud või isegi katastroofilised tagajärjed. Miks ma seda räägin? Detailid ja üksikisikud mängivad rolli, otsused mängivad rolli, ka otsustamatus mängib rolli. Õnneks on meil alati leidunud inimesi, kes on sobinud läbi viima oma elumissiooni just Eestile vajalikul hetkel. Toon vaid mõned näited.
Mõelgem hetkeks äsja meie seast lahkunud Vaino Väljase peale. Kui see Hiiumaa poiss oleks 1944 aastal pääsenud koos vanematega läände- rannas paadiootel ju oldi- siis ei ole välistatud, et sündmused 1988 aastal ja sealt edasi oleks võinud Eestis olla teistsugused. Õnneks oli Vaino Väljas õigel ajal õiges kohas ja tegi õigeid otsuseid, ka poolt valides.
Või tuletagem meelde meie taasiseseisvumise järgset esimest presidenti Lennart Meri. Me ei tea, kuidas ta oleks sobitunud tänasesse päeva kuid tollases ajas oma ebastandartsete lähenemiste ja intelligentsusega oli ta Eestit läänes teadvustades vaieldamatult parim valik.
Kõik me oskame seda nimekirja jätkata. Aga ka laiemas plaanis- meil on olnud poliitilist tarkust, julget tegutsemist, rahva tuge ning kriitilistel hetkedel erinevate poliitiliste jõudude koostööd tuletage meelde kas või Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu.
Jah- alati on midagi, mis meile ühes või teises ajahetkes ei pruugi meeldida aga suures plaanis oleme teinud häid otsuseid. Võtame näiteks riigikaitse arengu. Suund on olnud pea alati konsensuslik, kui jätta kõrvale üks detail 2005 aasta paiku, kui osa poliitilisi jõudusid soovisid Eestis kaotada ajateenistuse. Otsustajatel oli mõistust seda siiski mitte teha ning seetõttu ei ole me pidanud parandama tehtud vigu.
Mõelgem näiteks meie heade partnerite leedukate ja lätlaste peale, kes seda teed siiski läksid. Leedu oli sunnitud tehtud lühinägeliku otsuse tagasi pöörama 2015 aastal, Läti tegi sama 2023 aastal. Sisuliselt tähendas ja tähendab see aga terve riigikaitse süsteemi uuesti üles ehitamist, see ei ole lihtne, on väga ajamahukas ja kallis. Tänu tarkadele otsustele on nendest väiksema Eesti reservarmee täiesti arvestatava suurusega, mida on järjepidevalt arendatud ning meil on ka võimekus oma partnereid erineval viisil toetada.
Võtame Ukraina konteksti. On ka öeldud, et see ei ole meie sõda. Kas ikka on nii? Euroopas ja eriti XXI sajandi Euroopas on kõik omavahel tihedalt seotud ning üksiolemine või kellegi üksi jätmine võib kaasa tuua traagilisi tagajärgi kõigile. Kui Eesti Vabadussõja ajal oleks britid, soomlased või taanlased öelnud, et Eesti Vabadussõda ei ole nende asi, siis meie võidu saavutamine oleks olnud märgatavalt keerulisem. Ka Sinimägedes 1944 olid õlg õla kõrval idavaenlase vastu võitlemas nii eestlased, taanlased, norralased, valloonid, sakslased kui ka flaamid.
Kaitstes ühte või teist riiki Euroopas, meie kultuuriruumis kaitseme me ka ennast. Ja toetus, nii aineline kui ka moraalne on olulised.
Vaadates tagasi 2023 aastasse siis me teame kõik, et see ei olnud lihtne aasta. Samas oleme me neid majanduskriise üle elanud ka varasemalt. Kuid olles pidevalt liiga tõsine püüdes oma peas lahendada maailmamastaabis kriise on oht langeda pessimismi. On üks väga tark lause: „Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust neil alati vahet teha …“ Seega- vaadakem ringi enda ümber- me oleme üles ehitanud turvalise riigi, kus võime lapse ilma saatjata hommikul kooli saata, pea kõigil on tööd ja leiba ning ma saame tegelikult päris kenasti hakkama. Eesti on väärt paik elamiseks, laste saamiseks ja kasvatamiseks.
Mõistlik on tunda rõõmu pisematest asjadest meie ümber alates sellest, et meie lähedastel läheb hästi kuni selleni, et meid ümbritsevad toredad inimesed ja sündmused.
Ma usun, et paljude jaoks oli möödunud aasta üks tippsündmusi aasta võrra edasilükatud noorte laulu- ja tantsupidu „Püha on maa“. Raplamaalt said kõik eelproovides osalenud kollektiivid peole, mis on väga tubli tulemus. Tean, et palju siinviibijatest said selles fantastilisest peost osa. Sellele sündmusele oli eelnenud pikalt põuaperiood ja kui noored laulsid Mari Kalkuni üliägedat laulu „Sata-sata“, siis oli ka sellel tulemus. Sadas. Korralikult sadas. Kas see oli ime või me suutsime vihma välja loitsida? Las see jääb mõistatuseks… Aga paduvihmast hoolimata oli tunne ülev ja ühendav.
Ka käesoleval aastal on kõigil võimalik saada positiivseid emotsioone. 8. juunil on tulemas Raplamaa laulu- ja tantsupidu „Rõõm elust endast“, mida on juba terve aasta ette valmistatud. Väga õige pealkiri. Rõõm elust endast! Elust tulebki rõõmu tunda. Ja väiksemaid kultuurisündmusi toimub Raplamaal pidevalt ja nad kõik pakuvad meile rõõmu- nii osalejatele kui ka vaatajatele.
Ühendav on olnud ka koostöö Raplamaa erinevate omavalitsuste vahel. Me oleme teineteisega arvestav seltskond ja kui vähegi võimalik, siis vaadatakse ühiselt pisut suuremat pilti, kui pelgalt oma vald. Selline koostöö ei ole Eestis alati tavapärane. Meie ühise PEEK projekt 2024-2025 „Raplamaa konkurentsivõimeline ettevõtluskeskkond“ – eduka koostöö osapooled olid neli KOVi, RAEK, ROL, ettevõtjate ühendused ja ettevõtjad. Kes ütles, et koos ei saa? Saab ja peab. Raplamaal saab kindlasti. Ainult koos suudame olla tugevad ja elada üle ka turbulentsemaid aegu.
Selle mõttega sooviksingi oma kõne lõpetada: ühtsuses ja koostegemises peitub jõud!
Olgem terved ja toetagem teineteist!
Elagu Eesti!”